Lähemalt tervise-edenduse kompenseerimisest

Alates 1. jaanuarist 2018 jõustus tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) muudatus, millega muudeti tööandja jaoks erisoodustusmaksuvabaks töötaja tervise edendamiseks tehtavad kulutused kuni 100 euro ulatuses ühes kvartalis. Selleks, et tööandja saaks nimetatud kulutusi teha erisoodustusmaksu maksmata, peab kulutuste hüvitamine vastama mitmesugustele tingimustele.

Missugused on need tingimused, sellest räägime järgnevalt lähemalt.

Esmalt sätestab tulumaksuseadus väga konkreetselt nende tervise edendamiseks kasutatavate teenuste nimekirja, mida ilma erisoodustusmaksu tasumata on lubatud kompenseerida. Need teenused on järgmised:

1)     Avaliku  rahvaspordiürituse osavõtutasu. Avaliku rahvaspordiüritusena mõistetakse siinkohal erinevaid ürituste sarju ja üksiküritusi, millest on võimalik osa võtta kõikidel huvilistel. Näiteks kõikvõimalikud avalikud jooksu-, ratta- ja rulluisumaratonid, üksiküritustena triatlonid, orienteerumised jmt. Siia alla ei kuulu üritused, mis on seotud osaleja töösuhtega (nt asutuse talve- või suvepäevad) või kättesaadavad mingile konkreetsele kitsale sihtrühmale (nt Eesti omavalitsuste talimängud).

Erisoodustusmaksuvabalt on kompenseeritav üksnes osavõtutasu. See tähendab, et lisateenused, mis ei ole otseselt sportimisega seotud nagu näiteks toitlustamine, transport, parkimine, riidehoid, üritusele järgnev pidulik vastuvõtt vms, maksuvabalt hüvitamisele ei kuulu.

2)     Sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega otseselt seotud kulutused.

Sportimis- või liikumispaigana mõeldakse nii avalikke kui ka näiteks ettevõttesiseseid spordiklubisid, aga ka erinevaid staadione, spordisaale, -väljakuid jmt. Samuti suusamägesid, mille külastamise eest ostetakse mäepilet. Sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega otseselt seotud kulutuseks ei loeta vahendeid, riideid ega jalanõusid, mida selle kasutamiseks vajatakse.

Küsimusi on tekitanud nimetatud sättes mõiste „regulaarne kasutamine“. Seadusandja eesmärk on toetada töötajate regulaarset terviseedendamist. Lähtudes mõiste „regulaarne“ grammatilisest tõlgendusest peab eelduslikult töötaja poolt spordipaiga külastusel esinema teatud püsivus, pidevus ning korrapärasus. Samas ei ütle seadusandja, kui sage sportimis- või liikumispaiga külastus peaks olema. Kas ja kuidas tööandja seda regulaarsust kontrollib, on tööandja otsus.

Seadus ei nõua ka, et regulaarselt tuleks tingimata kasutada ühte sportimis- või liikumispaika (nt jõusaal), seega võib eeldada, et töötaja võib sportimiseks kasutada erinevaid võimalusi – näiteks käia ühel nädalal jõusaalis, teisel nädalal ujumas, kolmandal tennist mängimas jne.

3)     Tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Ehitusseadustiku kohaselt on rajatis ehitis, mis ei ole hoone. Nimetatud spordirajatiseks võivad olla seega jõusaalid, staadionid, spordiväljakud, liuväljad, väliujulad jmt. Maksuvabastust võib kasutada ka spordisaalidele.

Mõeldud on siinkohal juba olemasolevate rajatistega seonduvaid kulutusi, mitte rajatiste loomiseks tehtavaid kulutusi. Kulutused võivad olla spordirajatiste ülalpidamisega otseselt seotud kulud – näiteks ruumi või seadme remont, koristamiskulud, elektri- ja vee tarbimisega seotud kulud vmt.

Spordirajatiste ülalpidamiseks võib tööandja erisoodustusmaksuvabalt kasutada üksnes nende töötajate piirmäära, kes spordirajatisi reaalselt kasutavad.

4)     Kulutused tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omava taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenused

Säte loetleb üles spetsialistid, kelle teenustele kulutatud summad on võimalik kompenseerida erisoodustusmaksuvabalt. Taastusarst on tervishoiutöötaja, kes peab olema registreeritud tervishoiutöötajate riiklikus registris. Ülejäänud spetsialistide puhul on olemas kutsestandardid ning neile omistatakse kutsetunnistus, mis on registreeritud kutseregistris. Mõlemas registris on võimalik kontrollida, kas vastav isik vastab nõutud kriteeriumitele. Füsioterapeutide puhul tõendab nende kvalifikatsiooni lisaks kutsetunnistusele ka füsioterapeudi diplom ning tegevusterapeudi puhul rakenduskõrghariduse diplom või diplom koos kutsetunnistusega.

Maksu- ja Tolliamet on öelnud, et maksusoodustuse saamise eelduseks on see, et teenuse osutaja on tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omav taastusarst, füsioterapeut, tegevusterapeut, kliiniline logopeed või kliiniline psühholoog. Seega võib esineda ka juhtumeid, mil eelnimetatud spetsialist (nt taastusarst) koostab raviplaani, kuid teenust osutab mõni teine spetsialist. Et sellisel juhul maksuvabastust kasutada, peab teenust osutav teine spetsialist olema registrisse kantud või kutsetunnistust omav taastusarst, füsio- või tegevusterapeut, kliiniline logopeed või psühholoog. Ehk siis maksuvabastuse saamiseks on oluline, et konkreetne teenust läbi viiv isik omaks seaduses nõutud kutsetunnistust või oleks kantud vastavasse registrisse.

5)     Ravikindlustuslepingu kindlustusmakse. Ravikindlustusleping (so vabatahtlik eraravikindlustus) on võimalik sõlmida juhtudel, kui isikul puudub riiklik haigekassa ravikindlustus või sõlmitakse töötajale täiendav ravikindlustuskaitse või kasutatakse eraraviasutusi või toimub ravi osutamine välisriigis.

Nimetatud teenuste loetelu on ammendav. Kõik teenused, mis eelnimetatud nõuetele ei vasta, erisoodustusmaksuvabalt kompenseerimisele ei kuulu. Tööandja võib küll töötaja eest kinni maksta ka muud teenused (nt massaaži, mida ei osuta kutsetunnistust omav füsioterapeut), kuid sellisel juhul tuleb tööandjal maksta erisoodustusmaksu.

Teise eeldusena, et tööandja saaks töötaja tervise edendamiseks teha kulutusi ilma erisoodustusmaksu maksmata, sätestab TuMS § 48 lõike 55 nõudmise, et tööandja peab võimaldama kulutusi teha kõigil töötajatel. Töötajate all konkreetse regulatsiooni mõttes mõeldakse nii töölepinguga töötavaid isikuid, ametnikke, juhtimis- või kontrollorgani liikmeid, aga ka FIE-sid, kes müüvad tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui 6 kuud ning võlaõigusliku lepingu (nt käsundus- ja töövõtulepingu) alusel töötavaid või teenuseid osutavaid isikuid. Samuti tuleb soodustust võimaldada lapsehoolduspuhkusel olevatele töötajatele.

Seejuures on Maksu- ja Tolliamet antud tulumaksuseaduse sätet tõlgendades öelnud, et tööandja ei ole kohustatud soodustust võimaldama siiski neile töötajatele, kes töötavad lühiajaliste lepingute alusel. Näitena on toodud ühepäevased käsunduslepingud, aga eelduslikult ei ole siinkohal siiski mõeldud, et soodustust tuleks maksta kõigile neile isikutele, kellega on sõlmitud leping pikemaks kui 1 päevaks. Näitena toob Maksu- ja Tolliamet siinkohal välja ajakirjandusväljaande või õppeasutuse vabakutselised kaastöötajad, õppeülesande täitjad, lõputööde kaitsmiskomisjonide liikmed, retsensendid, eksperdid jne.

Täpsemat selgitust lühiajalise lepingu mõiste sisustamisel seadusandja ei anna, seega tuleb tööandjal soodustuse määramisel vastavalt konkreetsetele asjaoludele igakordselt hinnata, kas konkreetse töötaja töösuhet asutuses saab pidada lühiajaliseks või mitte.

Seejuures ei ole kindlasti keelatud ka lühiajaliste lepingute alusel töötavatele isikutele maksuvabalt tervise edendamise kulutusi kompenseerida, kuid juhul, kui tööandja seda ei tee, ei loeta seda selle tingimuse rikkumiseks, mis eeldab soodustuse pakkumist kõigile töötajatele.

Kulutuste hüvitamine peab olema isiklik – maksuvabalt ei saa hüvitada töötaja pereliikmete kulutusi või ühe töötaja kulutuste summat üle kanda teisele töötajale. Kui aga ühel töötajal on mitu tööandjat, siis on lubatud kõigil tööandjatel 100 euro väärtuses kvartalis töötaja tervise edendamise kulutusi erisoodustusmaksuvabalt kompenseerida.

Maksu- ja Tolliamet on terviseedenduse kompenseerimist kommenteerides öelnud, et tööandja võib ise otsustada, kas, milliseid tegevusi ja millises summas ta töötajatele soodustust kasutades võimaldab. Samuti, et tööandja võib kehtestada töötajatele kulude hüvitamisel erinevaid piirmäärasid, kui kulude hüvitamise võimalus tagatakse kõigile töötajatele.

See on korduvalt tekitanud küsimuse, et kas see tähendab, et tööandja võib määrata erineva kompensatsioonisumma tulenevalt sellest, millise koormusega töötaja tööandja juures töötab. Ehk siis kui on töötajaid, kes töötavad täistööajaga, so 8 tundi päevas ja 40 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta (koormus 1,0) ning töötajaid, kes töötavad osalise tööajaga, nt üksnes 2 tundi päevas ja 10 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta (koormus 0,25), siis kas neile võib maksta kompensatsiooni näiteks proportsionaalselt?

TuMS sätestab selgelt nõude, et soodustus tuleb võimaldada kõigile töötajatele (sh ka nt käsundus- või töövõtulepingutega töötavatele isikutele või lapsehoolduspuhkusel olevatele töötajatele). Seadus ei ütle sõnagi selle kohta, et kompensatsiooni saamine või suurus sõltuks kuidagi töötaja koormusest (nt võlaõigusliku lepinguga tööd tegevatel isikutel ei määratagi  koormust) või ka näiteks töötasu suurusest. Pigem on seaduse mõte, mida rõhutab ka seaduse seletuskiri, et kompensatsiooni tuleb rakendada kõigile töötajatele võrdselt. Tuuakse näide, et kui näiteks ettevõtte tippjuhtide kompensatsioon on 100 eurot, kuid tavatöötajal 10 eurot, siis käsitletakse seda kui fakti, et kõigile töötajatele pole soodustust pakutud ning järelikult on toimunud rikkumine. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et sõltumata sellest, kui suure koormusega töötaja tööandja juures töötab, peab kompensatsioonisumma olema kõigile töötajatele võrdne ning summat ei tohi arvestada töötajale tema koormusega proportsionaalselt.

Saime sellele küsimusele järgmise kommentaari ka Maksu- ja Tolliametist: „Tööandja võib kehtestada töötajatele kulude hüvitamisel erinevaid piirmäärasid, kui kulude hüvitamise võimalus tagatakse kõigile töötajatele“. See tähendab, et ettevõte võib kehtestada oma töötajatele tervise edendamise kulude hüvitamiseks igas kvartalis näiteks 50 eurot (mitte 100 eurot). Sel juhul peab see olema tagatud kõikidele töötajatele ühtemoodi, olenemata kas töötaja töötab täis- või osalise tööajaga, samuti ei olene tervise edendamise kulude piirmäär töötatud tundide arvust.“

Küll on lubatud tööandjal kulusid hüvitada erinevalt tulenevalt sellest, millist eelnimetatud teenustest töötaja kasutab. Näiteks ministeerium kompenseerib oma teenistujatele viiest lubatud teenusest üksnes kolme kasutamist (ei kompenseerita ravikindlustuslepingu kindlustusmakset ega kaeta kulutusi tööandja spordirajatiste ülalpidamiseks).

Üheks nõutavaks tingimuseks terviseedenduse kulutuste erisoodustusmaksuvabalt kompenseerimisel on veel isikupõhise arvestuse pidamine. See tähendab, et vajadusel peab olema võimalik esitada aruandlus selle kohta, milline töötaja vastavas kvartalis millist teenust  ning millise kuludokumendi alusel tarbinud on. Arvestuse pidamine võib seejuures olla nii kassapõhine, st kulu arvestatakse soodustuse maksmise kuu järgi kui ka tekkepõhine, st kulu arvestatakse teenuse tegeliku kasutamise või teenuse arve kuupäeva järgi.

Lõpetuseks – töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tuleneb tööandja kohustus tegelda tööohutuse ennetustegevusega, see tähendab juba eos võimalike riskide tekkimist vältida ja vähendada.

Üheks selliseks – seejuures tööandjale üheks odavamaks – võimaluseks on kompenseerida töötajatele kulutused, mida töötaja on teinud oma tervise edendamiseks. Seetõttu ministeerium mitte üksnes ei luba, vaid lausa soosib haldusala asutuste poolset tegevust töötajate tervise edendamise toetamiseks. Millisel viisil ja määral asutus töötajate tervise edendamist toetab, on iga asutuse enese otsus ning sõltub paljuski tema eelarvelistest võimalustest. Näitena võib tuua, et ministeeriumis kompenseeritakse teenistujatele tervise edendamiseks kuni 100 eurot kvartalis ning kompenseeritavad on tegevused, mis on tulumaksuseaduse § 48 lõike   55 punktide 1, 2 ja 4 kohaselt erisoodustusmaksuvabad. Haldusala koolides on kompensatsiooni summad erinevad – mõned koolid kompenseerivad näiteks 60 eurot kvartalis, mõned ka 60 eurot aastas. On ka koole, kus kompenseeritakse kõigile töötajatele näiteks kaks korda nädalas ujula kasutamist vmt. Seega saab iga asutus seda teha oma soovi ja võimaluste piires.

Ragne Tsäkko, jurist

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga