E-õppest maailma teises otsas

Tere, mina olen Kristiina. 2018/2019 õppeaastal olin ma e-õpetaja.

Pärast ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse omandamist armsas kodulinnas Tartus alustasin õpetajatööd tselluloosi- ja paberitootmise poolest tuntud Kehras. Edasi viis tööelu mind Harjumaa teise nurka õllekultuuri pealinna Sakku, kus mind võttis soojalt vastu sealne gümnaasium. Tervitused Sakku! Pärast viisaastakut koolmeistrina saabus aeg koduste õppevormide viljelemisega tegelema hakata. Olles suurema Lennarti ja pisema Mirteliga lapsehoolduspuhkusel, jõudsid minuni kuuldused uue riigigümnaasiumi avamisest Viimsis. Võtta ette Harjumaa põhjatipp, tundus võimalusena, mida ei saanud jätta kasutamata.

Miks e-õpe?

Tänu Eesti lapse- ja lapsevanemasõbralikule lapsehoolduspuhkuse süsteemile tegi meie pere otsuse veeta osa sellest ajast maailma eri paikades. Nii on praeguseks kolmene Lennart saanud möllata nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani lainetes ning vahetult pärast Mirteli 1-aastaseks saamist siirdusime neljaks kuuks India ookeani pärliks kutsutavale Sri Lanka saarele. Nii genereeruski koostöös pere ja toredate tulevaste kolleegidega mõte ajaloo ja ühiskonnaõpetuse e-õppest.

Mõeldud, tehtud!?

2018. aasta märtsis asus särasilmne Viimsi Gümnaasiumi tuumikmeeskond uut kooli looma ning mina vaikselt vaagima, et millesse ma oma entusiasmil end seekord tirida lasin ja kas ma ikka jõuan kõike teha. Kasutan siinkohal võimalust meie raudset kolmikut esile tõsta – koolijuht Karmen, õppekorraldusjuht Ingrid ja õppejuht Maarja, kelle poole saab alati pöörduda, ladusid VGM-ile tugeva vundamendi. E-õppe korralduse osas jätsid nad mulle vabad käed ja nõnda, vastavalt oma arusaamadele, eelistustele ja ainespetsiifilistele võimalustele, ma tegutsema hakkasingi.

Minult küsiti palju – kuidas ma seda e-õpet läbi hakkan viima? Kuidas materjali edasi annan? Kas teen e-loenguid? Kas kasutan Moodle’it? Kas annan reaalajas videoloenguid? Aga ajavahe? Kas kohe üldse kohal ei käi? Jne, jne, jne.

Ühest ja konkreetset pilti, missugune nii minu kui ka VGM-i abiturientide jaoks uudne e-õpe välja nägema hakkab, mul 2018. aasta kevadel polnud. Seda polnud ka veel suve alguses, aga suvevaheajal hakkasid mõttepilved süsteemsemalt liikuma ja pusletükid tervikuks sobituma. Kuna koostöö on üks VGMi alusväärtustest, sain alati pöörduda kolleegide poole, kui miskit segane tundus ja üle küsimist vajas. Ja neid üle küsimisi jagus ning distantsõppest tulenevaid abipalveid samuti. Siinkohal kniks Lemmele, Martinile, Marisele ja Erkole, kes mulle läbi aasta kohapealseks käepikenduseks olid.

Esimene vasikas läheb ikka aia taha…

Esimeseks e-kursuseks sai „Lähiajalugu III“. See tundus olevat sobilik kursus e-õppe viljelemiseks, kuna tegemist on üldistava kursusega eelneva kahe lähiajaloo kursuse põhjal, mis võiks sobida teises rütmis kulgeva Sri Lanka eluga. Selleks, et ma õpetajana enamvähem näeks ja tunnetaks, kellega ma arvutiekraani vahendusel kokku puutuma hakkan, veetsin värskete G3 õpilastega projektinädalal aega kohviku-meetodil koolikorralduslikest teemadest rääkides ning andsin esimesed tunnid vastvalminud puidust koolimajas, mille sarnast pole siinmail viimased 100 aastat ehitatud. Edasi hakkas meie suhtlus lugupeetud abituuriumiga toimuma läbi Stuudiumi, Google Drive’i, Facebooki ja e-kirjade.

Minu plaan oli järgmine: materjali saavad õpilased õpikutest ja internetist, ülesanded Stuudiumi ja Tera kaudu, oma tegemistest ülevaate postitavad Google Drive kausta ja/või Facebooki tunnipõhisesse gruppi.

Kahe esimese nädalaga oli selge, et infovahendamise ja -vastuvõtmise allikaid sai meie kõigi jaoks liiga palju valitud ning paljuski grupitööle ülesehitatud kursus tekitas samuti vastupanu. Kevadise „Ühiskonnaõpetus II“ kursuse puhul tõmbasin platvorme kokku ja keskendusin Google Drive’ile ja Stuudiumile.

Head ja vead

1. Facebook

Minu silmis on FB heaks keskkonnaks, kuna see on enamikel, kui mitte kõigil Z-generatsiooni esindajatel olemas ja tunnipõhine grupp näis mulle hea mõttena. Kahjuks tulid just FB vead kõige kiiremini välja. Isegi nutimaailmas elavate noorte jaoks hakkas nende seade liiga tihti piiksuma. Õpilased nurisesid, et FB kasutamine koolitöö tegemiseks ajab segamini nende töö- ja eraelu ning kui 71 kursusele registreerunud isikut soovivad kõik midagi postitada, tekitab see teavituste jada, mida jälgida ei suudeta. Minu plaan korraldada arutelud ja diskussioonid FB-s ei õnnestunud nii nagu planeeritud ning ikka ja jälle jõuti tagasi mõtteavaldusteni, et see FB-asi ei toimi. Lahendusena võtsime ajalookursuse ülesannete postitamise puhul kasutusele tag’imise, kuid e-ühiskonnaõpetuse puhul loobusin FB kasutamisest üldse.

2. Stuudium ja Tera

Tulenevalt välisriigis viibimisest, ajavahest ja interneti kasutamise võimaluste kaootilisusest oli minu sihiks võimalikult palju infot võimalikult varakult Stuudiumisse üles panna. Kasutasin selleks Tera ja minu arvates toimis see väga hästi. Mõned õpilased tõid välja, et nad unustasid Tera ära. Kui minul polnud võimalust Stuudiumisse reaalse tunni toimumise ajaks infot sisse kanda, siis laiutati käsi, et miks tunnikirjeldust pole, ja ülesanne võis tegemata jääda. Seda hoolimata sellest, et olin antud olukorra elimineerimiseks loosinud õpilased 4-5-liikmelistesse töörühmadesse, mille tulemusena pidanuks vajalik info siiski kõigini jõudma. Stuudium ja Tera nii oma materjali jagamise kui suhtluse poolest on väga headeks abimeesteks e-õppe läbiviimisel. Stuudiumi suhtluse puhul sai vahel takistuseks manuste suuruspiirang, ent siis tuli appi kas e-maili või Google Drive’i variant.

3. Google Drive

Google Drive’i kasutamise põhjuseks oli selle lihtne kättesaadavus ja jagatavus. Õpilased lõid Drive’i oma töörühmapõhised grupid, kuhu nad pidid oma ülesandeid postitama. Kahjuks aga kasutasid mõned õpilased jagatavuse printsiipi kurjasti ära ning läksid ülesannete esitamisel copy-paste teed. Kui grupisiseselt heaperemehelikke suhteid luua ei suudetud, tuli teha nii mõnigi individuaalne kaust, mida õpilased, kes kurtsid, et rühmaliikmete ainus panus grupitöösse on ülesannete kopeerimine, oma individuaalsete tööde postitamiseks kasutasid. Üldiselt võib aga öelda, et minu kui õpetaja jaoks oli süstematiseeritud Drive’i kaustade sirvimine väga mugav ja efektiivne lahendus.

Ennastjuhtiva õpilase kujunemine

Õpilaste tehtud ja tegemata ülesannete kohta pidasin „Lähiajalugu III“ kursuse raames valgusfooritabelit, kuhu olid märgitud õpilaste nimed, grupid, teemad ja ülesanded. Kui kõik oli tehtud, muutus ülesande ruut roheliseks, kollase puhul oli lahtris kommentaar, mis vajaka ning punane tähendas, et ette nähtud ajaks pole tööd esitatud. Esimese kursuse jooksul oli meil ka veel nö hall ala ehk ülesannet sai põhjendatult viibega esitada. Õpilastes, kes oma kohustused õigeaegselt ära täitsid, tekitas see õigustatud pahameelt ning kevadiseks „Ühiskonnaõpetus II“ kursuseks leppisime kokku, et tähtaeg on tähtaeg kõigile, kuid vaatamata kokkuleppele tekitas see siiski hilinemisi või õigemini eriarusaami.

Ühiskonnaõpetuse kursuse jooksul kommenteerisin õpilaste töid jooksvalt ning valgusfooritabelit enam ei kasutanud, sest mulle tundus, et minu poolt panustatud ajaressurss ja tabeli efektiivsus olid kreenis. Samas aga leidus õpilasi, kes pärast e-ühiskonnaõpetust kevadel tõid välja, et tundsid valgusfooritabelist puudust.

Mõlema kursuse puhul oli õpilastel kohe kursuse alguses olemas kursuse tagasiside mudel, kus nad pidid analüüsima õpitulemuse saavutamist läbi ülesande täitmise ning analüüsima, mis oskus neis tänu antud teema läbimisele ja ülesande lahendamisele arenes. Näha on, et eneseanalüüs ja selle kasumlikkus pole veel õpilastele omaseks saanud, mistõttu sai tagasisidemudel nii mõnegi õpilase käest hukatusliku hinnangu.

Kuidas edasi?

Minu jaoks oli e-õpe tohutult huvitavaks kogemuseks ja pehmeks maandumiseks tööellu naasmisel ning n-ö päris õpetajana jätkamisel. Veendusin veelkord, et õpetajaameti üks imelisemaid pooli on sünergia, mis tekib klassiruumis ning seda ei asenda ükski e-keskkond. Samas aga nentisin, et paindlikkus, mida tehnoloogia areng meile annab, on suurepäraseks võimalus uute õppeviiside ja -vormide katsetamisel. Traditsioonid ja konservatiivsus ning harjumused ja veendumused on haridusmaastiku pinnasesse kõvasti kinnitunud, ent samas on julgustav näha, et  innovatsioon ja avatus seni mittekogematu katsetamisele on seda viljakat pinnast kobestamas ja uutele võimalustele avamas.

Rääkides avatusest ja julgusest uut näha ning kogeda soovitan kõigile, kel võimalus, külastada lühemalt või pikemalt Sri Lankat. Võrratu maa tohutult kauni ja mitmekülgse looduse, väga sooja ja nahka niisutava kliima, eriliste maitseelamuste ning sõbralike inimestega, kes su blonde lokkisjuustega lapsi ilmtingimata sülle haarata soovivad. Ayubowan ja aitäh VGM-i kooliperele selle äärmiselt rikastava kogemuse eest!

Väljavõtteid õpilaste tagasisidest

Mind üllatas…

et mu grupi liikmed on väga tublid;

inimeste negatiivsus;

kuidas osad grupikaaslased ei austa teisi;

et e-kursusega õppimine on kergem kui ma arvasin;

kui hästi saime grupitööga hakkama;

e-kursuse õnnestumine ja kordaminek.

Mulle meeldis…

et ei pidanud midagi pähe tuupima;

see kursus rohkem kui algul arvasin;

arvutis asjadega tegeleda, see on minu jaoks kiire ja kerge;

teha loomeülesandeid;

koostöö ja grupi suhtlemine;

minu grupi koostöö ning võimalus, et otseselt koolis ei pidanud olema, kui puudusid ei olnud see nii suureks probleemiks. Samuti ülesanded polnud ülemäära keerulised ega mahukad, nii et oleks pidanud väga kiirustama. Sai rahulikult mõelda ja keskenduda.

Nüüd ma oskan…

ehk paremini grupisisest tööd organiseerida/juhtida;

internetist vastuseid otsida;

planeerida oma aega e-kursuse jaoks;

kasutada erinevaid veebilehekülgi ning koostööd tegema klassikaaslastega, kellega varem ei puutunud nii palju kokku;

hinnata oma oskusi e-kursuses;

otsida kiirelt infot erinevatest allikatest, mis puudutab ajalugu.

Sain iseenda kohta teada…

et suudan kõik õigeks ajaks ära teha;

et suudan hästi aega planeerida ning asju ära teha, et mulle meeldivad pigem iseseisvad tööd; et grupis meeldib siis, kui ma oleksin olnud inimestega, kellega ma saan hästi läbi ning tean, et töö jaotub võrdselt;

et mulle üldse ei meeldi Facebooki kasutada ja ma ei käi seal üldse;

et ma tunnen suht palju asju sõdade kohta;

et mulle isegi võib ajalugu meeldida, kui saan töötada omas tempos ning seal, kus ise soovin;

seda, et isegi kui mind teema huvitab on raske motiveerida end tegema ülesandeid iseseisvalt arvutis;

et mulle ei sobi ajalugu õppida e-kursusena;

kinnituseks seda, kui hea ja oluline on omada kohusetunnet.

Ma soovin, et meil oleks olnud aega…

klassis õppida;

päris vestlusteks;

füüsiliseks arutluseks;

õpetajaga näost-näkku kasvõi oma tegemistest või tulemustest arutada;

debattide, diskussioonide ning arutlemise jaoks, et mõista ajaloo teemasid rohkem ning avaldada arvamusi erinevate aspektide kohta;

tunnis kohapeal õppida;

ajaga meil probleeme polnud.

Tahan veel öelda, et …

oli teistmoodi kogemus ja õppisin ka sellest, e-kursuse tunnid võiks olla viimased päevas, sest siis saaks mugavalt kodus teha ülesandeid;

te tundute vaffa;

üleüldiselt jäin kursusega rahule;

e-kursus mulle ajaloo õppimiseks ei sobi;

kursuse idee üldiselt ei olnud halb. Ajalugu on üks ainetest, kus võiks toimuda elav arutelu, kuna paljuski saab rakendada põhjus-tagajärg seost. Ajalugu samas õpib minu arvates kõige paremini just elavas arutelus, kuna on võimalik diskuteerida, miks midagi tehti või millest tulenes mingi sündmus. Lahendus, mis võib toimida (kuigi ma ei tea kui hästi) on tundides arutelu läbi videokõne. See on midagi, mis toimib, kas väga hästi või väga halvasti, aga ilma proovimiseta teada ei saa;

iga ülesanne oli huvitav;

see oli väga tore kogemus🙂

neid lauseid on raske lõpetada.

 

Kristiina Noormets, Viimsi Gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga